Abielu lahutamine tähendab peale emotsionaalsete küsimuste lahendamist sageli ka abieluvara jagamist 🏠💰. Eestis kehtib varaühisuse varasuhe juhul, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut – see tähendab, et abielu kestel omandatud vara kuulub automaatselt mõlemale abikaasale ühisvarana. 🔍
⚖️ Lahutus ja vara jagamine: kuidas teha seda õigesti?
Olete lahutamas ja ei tea, kuidas vara jagada? 🏠💼 Ei jõua kokkuleppele, kellele jääb korter, auto või säästud? 💬💶
Aitame teil selgitada oma õigusi ning korrektselt vormistada ühisvara jagamise — olgu selleks notariaalne kokkulepe või kohtuprotsess.
✨ Võtke ühendust meie juristidega ja kaitske oma seaduslikke huve! 🤝📑
Järgnevalt selgitame, mis on ühisvara ja lahusvara, ning kuidas toimub vara jagamine ➗ nii poolte kokkuleppel ✍️ kui ka kohtu kaudu🧑⚖️. Artikli lõpus anname nõu, millal tasub pöörduda juristi poole. 🎯
Mis on abikaasade ühisvara ehk abieluvara?
Abieluvara all peetakse silmas kõiki esemeid ja varalisi õigusi, mis on omandatud abielu kestel ühiselt või ühe abikaasa poolt abielu jooksul. Näiteks kuuluvad ühisvara hulka abielu ajal soetatud kodu, sisustusesemed, sõidukid, pangakontole kogunenud säästud ning isegi abielu ajal asutatud ettevõte.
Vahet pole, kumb abikaasadest vara oma nimele ostis – kui vara soetati abielu ajal ühise majapidamise tarbeks, on see eelduslikult ühisvara. Perekonnaseaduse kohaselt on kogu abielu kestel omandatud vara ühisvara, kui abikaasad pole valinud teistsugust varasuhet. Ühisvara jagamisel lähtutakse üldreeglina võrdsuse põhimõttest, st mõlemal abikaasal on võrdne osa selles varas.
Jagamisele mittekuuluv vara: kingitused, pärandused ja muud erandid
Samas ei kuulu ühisvara hulka teatud esemed, mida loetakse abikaasa isiklikuks varaks ehk lahusvaraks. Alljärgnevalt olulisemad kategooriad isiklike esemete kohta, mis ei lähe jagamisele lahutuse korral:
- Enne abiellumist omandatud vara: kõik esemed, kinnisvara, rahaline vara jms, mis kuulusid ühele abikaasale enne abielu sõlmimist. Need jäävad lahutuse järel selle abikaasa ainuomandisse.
- Abielu ajal saadud kingitused ja pärandused: kõik, mis abikaasa sai kolmandatelt isikutelt kingina või pärimise teel abielu kestel. Näiteks kui abikaasa pärib abielu ajal vanemate maja või saab sünnipäevaks kalli eseme isiklikuks kingituseks, on see tema lahusvara ja seda ei pea teise abikaasaga pooleks jagama.
- Abikaasa isiklikud tarbeesemed: riided, ehted ja muud üksnes abikaasa isiklikus kasutuses olevad esemed on tema lahusvara isegi varaühisuse režiimi korral.
- Vara, mis on soetatud lahusvara arvel: kui abikaasa müüb mõne oma lahusvarasse kuuluva eseme (nt enne abiellumist omandatud auto) ja ostab saadud raha eest uue eseme, kuulub ka see ostetud ese tema lahusvarasse. Samuti on lahusvaraks kohustusliku pensionifondi (II samba) varad.
Kõik ülalmainitud isiklikud esemed ei lähe lahutuse korral ühisvara jagamisele. Oluline on märkida, et seadus eeldab kogu abielu lõppedes olemasolevat vara ühisvarana, kuni pole tõendatud vastupidist. Seetõttu peab abikaasa vajadusel suutma tõendada (nt dokumentide või tunnistajatega), et mingi ese kuulub tema lahusvara hulka – näiteks esitama ostudokumendid, mis kinnitavad, et ese soetati enne abiellumist, või kinkelepingu päranduse kohta.
Samuti tuleb meeles pidada, et kui abielu kestel panustati ühise pere eelarvest oluliselt teise abikaasa lahusvarasse (nt renoveeriti abielu ajal abikaasa enne abiellumist ostetud korterit ühise raha eest), võib see ese osaliselt muutuda ühisvaraks või teisel abikaasal tekkida õigus hüvitisele parenduste eest.
Ühisvara jagamine poolte kokkuleppel notari juures
Kõige soovitatavam viis lahutuse korral vara jagamiseks on abikaasade vastastikune kokkulepe. Kui abikaasad suudavad rahumeelselt kokku leppida, kes millise vara endale saab ja millised hüvitised makstakse, on võimalik vormistada notariaalne ühisvara jagamise leping. Kokkuleppel jagamine on oluliselt kiirem ja soodsam kui kohtusse pöördumine, sest notaritasu on tavaliselt väiksem kui kohtumenetluse kulud ning protsess võib lõppeda juba mõne päevaga. Samuti võimaldab see paindlikult arvestada poolte erisoove – abikaasad saavad vabalt otsustada vara jagunemise tingimuste üle, tehes mõlemaid osapooli rahuldavaid kompromisse.
Kokkuleppel vara jagamine praktikas: mida peaks teadma?
Kuidas kokkuleppeline vara jagamine praktiliselt käib? Esiteks peavad abikaasad läbi rääkima ja jõudma kirjalikule kokkuleppele, mis täpsustab kogu vara jagunemise plaani (sh kinnisvara, autod, pangakontod, laenud jne). Kui kokkulepe on saavutatud, lastakse see notari juures ametlikult kinnitada. Notariaalne tõestamine on kohustuslik eriti kinnisvara jagamisel, kuna kinnistusraamatu kannete muutmiseks on vaja notariaalset lepingut. Notar vormistab vara jagamise lepingu, misjärel tehakse vastavad kanded registrites – näiteks kinnistusraamatus märgitakse ühiselt omatud maja ainuomanikuks abikaasa, kellele see kokkuleppe järgi jääb.
Notariaalne vara jagamine võimaldab ka kokkuleppe ellu viia viivitamatult. Sageli sõlmitakse vara jagamise leping samal päeval, kui lahutatakse abielu perekonnaseisuametis või notari juures. Kokkuleppes saab täpsustada ka hüvitiste maksmise korra – näiteks kui üks abikaasa maksab teisele rahas tema osa väärtuse välja, võib lepingus määrata kohe makstava hüvitise summa või maksegraafiku. Kokkuleppel jagamise eelised seisnevad lisaks kiirusele ja madalamatele kuludele ka selles, et abikaasad säilitavad kontrolli protsessi üle. Välditakse kohtuvaidlustest tulenevat stressi ning võimalikke ettearvamatuid tulemusi. Vajadusel võivad pooled kaasata juristi või mediatori kokkuleppe läbirääkimistesse, et tagada mõlema huvide kaitse ja õiglane tulemus. Meie juristid saavad samuti aidata kokkuleppe tingimuste läbirääkimisel ja lepingu koostamisel.
Ühisvara jagamine kohtu kaudu
Kui abikaasad ei saavuta vara jaotuses kokkulepet, tuleb ühisvara jagamiseks kahjuks pöörduda kohtusse. Kohtulik vara jagamine on keerulisem, kulukam ja ajaliselt nõudlikum protsess võrreldes poolte omavahelise kokkuleppega. Samas on see viimane võimalus lahendada kõik vaidlused seaduse alusel, kui omavahel kokkuleppele ei jõuta. Kohtumenetluse alustamiseks peab üks abikaasa esitama haginõude vara jagamiseks; teine abikaasa võib sellele esitada vastuhagi, kui tal on erinev nägemus vara jagamise viisist. Kohtusse pöördumisega kaasneb riigilõiv (vara jagamise hagilt 420 eurot) ning sageli ka advokaadikulud, sest ühisvara jagamise juriidilised küsimused võivad olla üsnagi keerulised. Kohtumenetlus ise võib kesta mitmeid kuid kuni aastaid, eriti kui vaidlus on mahukas ja osapooled pole koostööaltid.
Kui kokkulepe ei õnnestu: kohtulik vara jagamine lahutuse korral
Kohtus ühisvara jagades lähtutakse samuti põhimõttest, et esmajoones jagatakse ühisvara võrdsetes osades ning kummalegi abikaasale jääb tema lahusvara. Samuti arvestatakse, et abielu ajal tekkinud ühised kohustused (nt ühine kodulaen) jagatakse proportsionaalselt vara jagunemisega – reeglina jääb laen kohustisena selle abikaasa kanda, kellele vastav vara (nt maja) läheb. Kohus püüab võimalusel suunata pooli kompromissile ka kohtumenetluse käigus, et vältida väga jäika lahendust. Kui aga kokkulepet ei sünni, teeb kohus otsuse vara jagamise kohta ise, tuginedes seadustele ja esitatud tõenditele.
Kohtu kaudu vara jagamisel on põhimõtteliselt kaks peamist lahenduskäiku, mida kohus rakendab (vastavalt sellele, mis konkreetse juhtumi puhul on mõistlikum):
Variant 1: Üks pool saab eseme(d) endale ja hüvitab teisele tema osa
Kõige sagedasem lahendus on, et konkreetne ühisvarasse kuuluv ese või varaobjekt jäetakse ühele abikaasale ainuomandisse, kuid selle võrra peab ta teisele abikaasale maksma rahalise hüvitise. Näiteks kui ühisvara hulka kuulub abielu ajal ostetud maja, võib kohus otsustada, et maja jääb ühele abikaasale, kes on kohustatud tasuma teisele poolele kompensatsiooni tema osa väärtuses. Hüvitise suurus arvutatakse üldjuhul vara turuväärtuse põhjal – tavaliselt pool vara väärtusest, arvestades ka võimalikke laenukohustusi. Näiteks kui abikaasad ostsid ühise kodu laenuga, tuleb hüvitist makstes arvesse võtta maja väärtusest maha laenujääk, et jagada ainult puhas väärtus pooleks. Sama põhimõte kehtib ka muude jagamatute esemete (näiteks auto) puhul: kui auto jääb ühele abikaasale, peab ta teisele maksma poole auto väärtusest kompensatsiooniks.
Praktikas tähendab see, et ühele abikaasale jääb vara ja teisele tekib nõudeõigus hüvitisele. Kohus võib oma otsuses täpsustada hüvitise summa ja maksmise korra. Tihti tuleb hüvitis tasuda suhteliselt lühikese aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist, vastasel juhul võib teisel poolel olla õigus nõuda viivist või isegi vara müüki, kui hüvitist ei maksta. Siinkohal on oluline, et abikaasa, kes vara endale saab, omaks ka piisavat rahalist võimekust teise poole väljamaksmiseks. Kui tal puuduvad vahendid hüvitise tasumiseks või laenu üle võtmiseks, ei pruugi kohus sellist varianti valida.
Variant 2: Vara müüakse ja tulu jagatakse pooleks
Kui ühisvara hulka kuuluva eseme jagamine või ühe poole kätte jätmine osutub võimatuks – näiteks kumbki abikaasa ei soovi või ei suuda ühiskoduna olnud kinnisasja endale jätta ja teist välja osta – tuleb rakendada vara võõrandamist. Kohus võib teha otsuse vara müügi kohta ning määrata, et saadud müügitulu jagatakse abikaasade vahel võrdsetes osades. See tähendab, et vara pannakse müüki, tavaliselt vabas turus ehk kinnisvaramaakleri või oksjoni kaudu, ning pärast müügist laekuva raha laekumist makstakse sealt kõigepealt ära vara peal lasuvad laenud või muud kohustused (nt hüpoteegiga tagatud laenujääk), seejärel aga jagatakse ülejäänud summa pooleks mõlema abikaasa vahel. Näiteks kui ühise maja turuväärtus on 200 000 eurot ja seda koormab 50 000 euro suurune laen, müügist saadud 200 000 eurost tasutakse esmalt laenule 50 000 ning allesjäänud 150 000 jagatakse mõlemale abikaasale võrdsetes osades.
Praktikas võib vara müümine toimuda kas abikaasade endi kokkuleppel (parem variant) või sundmüügi korras kohtutäituri kaudu, kui abikaasad ise müüki korraldada ei suuda. Kohtuotsusega saab kohus määrata vara müügi avalikul enampakkumisel kohtutäituri poolt. Avalik enampakkumine tähendab, et vara pannakse oksjonile; see protsess tagab küll seadusliku lahenduse, kuid võib tuua varale oodatust madalama müügihinna ning lisaks lähevad müügist maha kohtutäituri tasud enampakkumise korraldamise eest. Seetõttu on rahaliselt sageli mõistlikum, kui abikaasad suudavad vara müügi läbi viia omal käel (või maakleri abiga) ja leppida seejärel tulu jaotuses kokku – nii on lootust saada vara eest turutingimustel kõrgem hind. Kui aga muul viisil ei õnnestu, tagab ka kohtulik enampakkumine vähemalt selle, et kumbki pool saab oma õiglaselt määratud osa rahas kätte.
Kokkuvõttes püüab kohus valida sellise jagamisviisi, mis on antud olukorras õiglane ja otstarbekas. Sageli annab kohus abikaasadele ka võimaluse enne lõpliku otsuse tegemist ise kokkuleppele jõuda – näiteks võib kohus teha ettepaneku, et vara müüakse ja raha jagatakse, ent kui üks pool avaldab soovi vara endale saada ning suudab teist poole hüvitada, võib kohus otsustada vara talle jätta. Kohtu silmis on oluline õigluse põhimõte, mis tähendab abikaasade huvide ja panuste arvestamist. Kui paaril on alaealised lapsed, võib kohus arvestada ka laste huve – näiteks jätta perekonna eluaseme sellele vanemale, kelle juures lapsed edasi elama hakkavad, et laste elukeskkond säiliks võimalikult stabiilne.
Erijuhud: lahusvara kasutamine ühisvara soetamisel
Eelpool sai mainitud, et ühisvara jagatakse üldiselt pooleks. Siiski on teatud olukorrad, kus jagamine ei pruugi toimuda täpselt võrdselt, vaid üks abikaasa võib saada suurema osa ühisvarast või suurema hüvitise. Eesti seadus näeb sellised erandid ette õigluse huvides. Üheks oluliseks erijuhuks on see, kui ühisvara on soetatud peamiselt ühe abikaasa isiklikest vahenditest. Näiteks kujutame ette, et abielu ajal osteti korter hinnaga 100 000 €, millest 70 000 € tuli ühe abikaasa varasemast säästust (tema enne abiellumist kogutud raha või pärandusest saadud summa) ja 30 000 € kaeti ühiselt kogutud rahaga või laenuga. Sellises olukorras on põhjendatud, et vara jagamisel saab suurema osa selle korteri väärtusest see abikaasa, kelle isiklikust rahast enamus ostusummast tuli.
Millal vara jagamisel võidakse kõrvale kalduda võrdsuse põhimõttest?
Tegelikult on see põhimõte ka selgelt kirjas perekonnaseaduses: kohus võib ühisvara poolte vahel ebavõrdselt jaotada, kui ühisvara ese on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvelt. Praktikas tähendab see, et teine abikaasa peab esimesele kas vastavalt kompenseerima suurema summa või jääb sellele esimesele abikaasale proportsionaalselt suurem osalus antud varas.
Hea näide on olukord, kus abikaasa müüb abielu kestel maha oma päranduseks saadud maja ning kasutab saadud raha pere ühise kodu ostmiseks. Sellisel puhul on teisel abikaasal kohustus hüvitada esimesele abikaasale tema panus ühisvara soetamisse – teisisõnu, esimene abikaasa saab ühisvara jagamisel tagasi selle osa, mille ta oma lahusvara arvelt andis. Kohtupraktikas on samuti leitud, et kui ühisvarasse soetatud vara (näiteks kodu) turuväärtus kasvab või kahaneb, tuleb see väärtuse muutus kanda selles proportsioonis, mil määral kumbki abikaasa varasse panustas: kui vara osteti peamiselt ühe abikaasa lahusvara arvel ja vara väärtus tõusis, võib see tõus suures osas kuuluda sellele abikaasale. Nii tagatakse, et abikaasa, kes panustas oma isiklikku vara, ei jääks lahutusega põhjendamatult halvemas majanduslikus olukorras.
Kokkuvõte ja soovitused
Abielu jooksul soetatud vara jagamine lahutuse korral võib osutuda keerukaks nii juriidiliselt kui ka emotsionaalselt. Eestis kehtib reegel, et ühisvara kuulub mõlemale abikaasale võrdselt ning poolte kokkuleppel saab vara jagada kiirelt ja paindlikult notari juures. Kokkuleppe ebaõnnestumisel jagab vara kohus, kasutades kas vara ühe poole nimele jätmist hüvitise vastu või vara müüki ja tulu jagamist. Lahusvara (abielueelne, kingitud, päritud vara) üldjuhul jagamisele ei kuulu. Samas tuleb tähele panna erisusi, näiteks suurema isikliku panuse tegemist vara soetamisse, mis võivad mõjutada lõpptulemust.
Vajad abi vara jagamisel? Võta meiega ühendust! 📞
Soovitame võimalusel püüda jõuda vara jagamise osas abikaasaga kokkuleppele, sest see säästab aega, raha ja närve ning annab paindlikkuse leppida kokku just teie pere olukorrale sobiv lahendus. Kui aga kokkulepet ei sünni või olukord on keeruline, tasub konsulteerida juriidilise asjatundjaga.
Meie kogenud juristid on valmis aitama kõikides vara jagamisega seotud küsimustes – olgu selleks nõu andmine, kokkuleppe koostamine või esindamine kohtus –, et kaitsta teie huve ja tagada õiglane tulemus. Palun ärge kõhelge meie poole pöördumast, et saaksite lahutuse korral vara jagamise sujuvalt ja õiguspäraselt lahendada.