Eesti nime mainitakse sageli soodsate maksurežiimide aruteludes. Oma uuendusliku poliitikaga, mis näeb ette nullprotsendilise ettevõtte tulumaksu reinvesteeritud kasumilt, ja tipptasemel digitaalse ärikeskkonnaga on see väike Balti riik meelitanud ettevõtjaid üle kogu maailma alustama oma äri just siin. Eesti on Tax Foundationi edetabelis olnud koguni esikohal maksukonkurentsivõime poolest mitu aastat järjest. Kuid kas see tähendab, et Eesti on “maksuparadiis”?
Maksuparadiiside määratlus ja võrdlus Eestiga
Mõiste maksuparadiis kutsub tihti esile kujutluspilte troopilistest paikadest nagu Kaimani saared või Panama, kus jõukad inimesed peidavad raha salajastel offshore-kontodel. Selles artiklis defineerime, mis on maksuparadiis (ja mida tähendab offshore-jurisdiktsioon), võrdleme Eestit klassikaliste maksuparadiisidega läbipaistvuse, regulatsioonide ja maksude osas ning toome välja Eesti peamised eelised.
Meie eesmärk on teha tasakaalustatult kindlaks, kas Eesti sobib maksuparadiisi sildi alla või on see lihtsalt konkurentsivõimeline ja läbipaistev maksukeskkond.
Mis on maksuparadiis?
Lihtsalt öeldes on maksuparadiis riik (või jurisdiktsioon), mis pakub välismaalasest eraisikutele ja ettevõtetele äärmiselt madalaid või olematuid makse, tavaliselt koos seadustega, mis kaitsevad finantsteavet teiste riikide ametivõimude eest. Oluline on märkida, et maksuparadiisid pakuvad reeglina ka suurt salastatust ehk vähest läbipaistvust. Teisisõnu – neil pole mitte ainult madalad maksud, vaid ka läbipaistmatud regulatsioonid, mis võivad hõlbustada varade või tulude varjamist maksuametite eest. See salastatus võib hõlmata anonüümseid pangakontosid, konfidentsiaalseid äriregistreid või leebeid avalikustamisnõudeid.
Mõistet offshore-jurisdiktsioon kasutatakse sageli samas tähenduses mis maksuparadiisi. Tegelikult räägitakse tihti läbisegi “offshore-jurisdiktsioonidest”, “offshore-finantskeskustest” ja “maksuparadiisidest”
Kus asuvad maailma tuntumad maksuparadiisid?
Klassikalised näited maksuparadiisidest on sellised jurisdiktsioonid nagu Kaimani saared, Bermuda, Briti Neitsisaared ja Panama jt. Need kohad on juba ammu tuntud null- või väga madalate maksude poolest (eriti välisresidentidele või offshore-ettevõtetele) ning poliitikate poolest, mis meelitavad rahvusvahelist kapitali privaatsuslubadusega. Näiteks ei kehtesta paljud neist paradiisidest mitmesugusele tulule üldse makse. Kaimani saared ei võta ettevõtete kasumilt üldse ettevõtte tulumaksu, kapitalikasvu maksu ega palgamakse. Mõnel juhul saab üheleainsale hoone aadressile registreerida tuhandeid ettevõtteid, mis toob esile paljude selliste jurisdiktsioonide postkastifirma olemuse.
Oluline on märkida, et maksuparadiisi kasutamine ei ole iseenesest illegaalne – eraisikud ja ettevõtted võivad seaduslikult suunata kasumeid nende jurisdiktsioonide kaudu, et maksukoormust vähendada. Siiski on kuritarvituste võimalus suur. Maksuparadiise seostatakse tihti agressiivsete maksude vältimise skeemide või koguni maksupettuste ja rahapesuga, kuna madalad maksud ja salastatus käivad käsikäes. See on viinud selleni, et rahvusvaheline surve (näiteks OECD ja EL-i tasandil) kõige kahjulikumate maksuparadiiside praktikate ohjeldamiseks aina kasvab.
Eesti võrreldes klassikaliste maksuparadiisidega
Pealtnäha jagab Eesti ühe atraktiivse joone tuntud maksuparadiisidega: ülimadal ettevõtte kasumi maksustamine (nimelt 0% maksumäär jaotamata kasumile). See omadus on pannud mõnel pool kutsuma Eestit “idufirmade paradiisiks” või küsima, kas tegu on uutmoodi Euroopa maksuparadiisiga.
Kui aga võrdleme Eestit klassikaliste maksuparadiisidega – Kaimani saarte, Bermuda või Panamaga – võtmetegurite osas (läbipaistvus, ettevõtlusreeglid ja maksustamine), ilmnevad märkimisväärsed erinevused.
Läbipaistvus
Traditsioonilised maksuparadiisid on tihti seotud range salastatusega. Näiteks Panamal on olnud ajalooliselt väga ranged pangasaladuse seadused – Panama pankadel oli keelatud kontoomanike andmeid kergekäeliselt jagada, mis aitas klientidel anonüümseks jääda. Samuti lubavad paljud offshore-paradiisid ettevõtete tegelikel omanikel (ehk kasusaajatel) jääda varjatuks variisikute, usaldusfondide või esitajaaktsiate taha. Äärmuslikel juhtudel võib ühesainsas paradiisi büroohoones “asukohaks” olla registreeritud kümneid tuhandeid ettevõtteid – ühes USA 2008. aasta kurikuulsas raportis tuvastati Kaimani saartel üks hoone, kuhu oli registreeritud 18 857 ettevõtet. See illustreerib, kui läbipaistmatud ja tegelikust majandustegevusest eraldunud sellised skeemid olla võivad.
Seevastu on Eesti süsteem väga läbipaistev. Eestis on avalik äriregister, kust leiab suures osas avalikku infot ettevõtete omanike ja juhatuse liikmete kohta. Samuti osaleb riik aktiivselt rahvusvahelises teabevahetuses – Eesti vahetab maksuandmeid enam kui 100 jurisdiktsiooniga OECD kokkulepete alusel. Eesti finantssalastuse üldtase on minimaalne – ühe hinnangu järgi moodustab Eesti globaalset finantssalastust vaid 0,14% (väga väike osakaal). Lühidalt: raha peitmine Eestis pole teostatav nii, nagu mõnes traditsioonilises salajases paradiisis. Eesti firma rahandus on regulaatoritele “nähtav”, mis on täielik vastand maksuparadiiside pangasaladusele ja varjatud toimetamistele.
Ettevõtete regulatsioonid
Klassikalised offshore-paradiisid kehtestavad mitteresidentide firmadele reeglina väga leebed nõuded. Paljudes sellistes kohtades puudub igasugune nõue kohalikuks majanduslikuks sisuks – tihti pole tarvis kohalikke töötajaid ega kontorit; piisab kohalikust registreeritud esindajast ja postkastist. Finantsaruandluse ja raamatupidamise nõuded offshore-ettevõtetele on minimaalsed või olematud. Nii tekivadki EL-i sõnul “fiktiivsed residentsused” – ettevõtted, mis on registreeritud paika ilma igasuguse reaalse tegevuse või kohaloluta, puhtalt maksusoodustuse eesmärgil. Näiteks ei pruugi teatud Kariibi jurisdiktsioonis offshore-ettevõttel (nt International Business Company vormis) olla kohustust esitada iga-aastaseid finantsaruandeid ega läbida auditit, kui ta kohapeal äri ei aja.
Eesti seevastu – olles küll väga ettevõtjasõbralik – rakendab siiski kõiki tavapäraseid ettevõtte juhtimise ja aruandluse reegleid, mida ootaks ühelt EL-i riigilt. Eestis registreeritud ettevõtted (ka need, mis kuuluvad e-residentidele välismaal) peavad pidama korrektset raamatupidamist ja esitama iga-aastase aruande Eesti ametivõimudele. Eesti kuulumine Euroopa Liitu tähendab, et siin järgitakse ettevõtete läbipaistvuse ja regulatsiooni ühiseid standardeid. Erinevalt tüüpilisest paradiisist nõuab Eesti ettevõtetelt läbipaistvust ja korrektset arvepidamist – siin ei saa lihtsalt luua paberfirmat ja unustada nõuetele allumist. Selline lähenemine on tõstnud Eesti mainet rahvusvahelistes pingeridades: Eestit nähakse kui väga kohusetundlikku ja madala korruptsiooniga ärikeskkonda, mitte kui mingit Metsikut Läänt hämarate postkastifirmade päralt. Eestis firma asutav ettevõtja leiab eest küll kiire ja suhteliselt madalate kuludega protsessi, ent ta peab siiski reeglitest kinni pidama (nt esitama iga-aastased majandusaruanded, maksma maksud õigeaegselt jne) – täpselt nagu igas hästi reguleeritud majanduses.
Maksustamine
Kõige suurem erinevus ilmneb selles, kuidas tulu maksustatakse. Traditsioonilised maksuparadiisid pakuvad enamasti täiesti null- või peaaegu nullmäära teatud tüüpi tuludele, eriti välismaalastele. Näiteks Kaimani saared ei kehtesta ettevõtte kasumile üldse tulumaksu – Kaimani firma võib teenida lõputult kasumit ja kohapeal mitte sentigi maksu maksta. Samuti Panama territoriaalne maksusüsteem tähendab, et kui ettevõtte kogu tulu teenitakse välismaal, siis Panama seda üldse ei maksusta – selline offshore-firma tasub välismaalt teenitud tulult sisuliselt 0% makse. Bermudal pole samuti ettevõtte tulumaksu. Sellised kohad rahastavad riiki muude vahenditega (nt lõivudega või maksustades vaid kohalikku tegevust), kuid sisuliselt lubavad nad, et välisinvestorite või -firmade kasumit kohapeal ei maksustata.
Eesti maksusüsteem on põhimõtteliselt teistsugune. Eesti ei paku kõigile ühtset nullmaksu režiimi – selle asemel lükkab ta maksustamise edasi, et soodustada kasvu. Eestis ei maksustata ettevõtte kasumit enne, kui see välja jaotatakse (näiteks dividendina või teatud muude väljamaksetena). Teisisõnu, Eesti ettevõte, kes reinvesteerib oma kasumit, maksab selle reinvesteeritud kasumi pealt tol hetkel 0% – kuid kui ta kunagi maksab kasumi dividendina välja, kaasneb sellega 20–22% maks. See on rahvusvahelises võrdluses täitsa tavaline maksumäär (isegi võrreldav või kõrgem paljude riikide ettevõttemaksu määradest). Võrdluseks: tõelises maksuparadiisis nagu Kaimani või Neitsisaartel võiks firma maksta kasumi omanikule välja ja kohapeal jääks see 0% maksuvabaks. Eesti lähenemine on pigem maksu edasilükkamine: saad maksustamist edasi lükata, hoides kasumit firmas äritegevuse kasvatamiseks. See on väga ettevõtjasõbralik, kuid see pole sama, mis jätta kasum igaveseks maksuvabaks.
Näiteks kui Eesti tehnoloogia-startup teenib €1 miljon kasumit ja paigutab selle toote arendusse tagasi, ei maksa ta tol hetkel selle €1 miljoni pealt ettevõtte tulumaksu. See on suur eelis kasvu jaoks. Kui aga Eesti konsultatsioonifirma teenib €100 000 kasumit ja omanik tahab selle dividendidena välja võtta, läheb ligikaudu €20 000 Eesti riigile maksuks. Klassikalises offshore-paradiisi olukorras maksaks omanik kohapeal sellelt summalt tõenäoliselt €0 (kuigi oma kodumaal peab ta võib-olla maksu maksma). Seega võib Eesti jaotatud kasumi maksumäär olla tegelikult kõrgem kui traditsioonilise maksuparadiisi nullmaksu lubadus – siin ei saa lihtsalt kasumit igavesti maksuvabalt “parkida”. Eesti peamine maksunipp on, et saad ise valida, millal maksu tasuda, ajastades kasumi jaotamist; kui sa kunagi kasumit välja ei võta (või lükkad seda edasi), siis sa ettevõtte tulumaksu ei maksagi. See on suurepärane päris äri kasvatamiseks, kuid ei ole kasulik kellelegi, kes tahab kasumit täielikult maksustamise alt ära peita.
Rahvusvaheliste standardite järgimine
Viimase võrdluspunktina tasub vaadata, kuidas rahvusvaheline üldsus neid jurisdiktsioone kohtleb. Paljud klassikalised paradiisid on olnud eri mustadel ja hallidel nimekirjadel maksuküsimustes koostöö puudumise tõttu. Näiteks EL peab nn “maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide” nimekirja (põhimõtteliselt riigid, mille maksutavad on kahjulikud või läbipaistmatud). Panama, Kaimani saared, Bermuda jpt on varem neil nimekirjadel olnud või saanud hoiatusi EL-ilt ja OECD-lt.
Eesti, olles EL-i ja OECD liige, on selles vallas teisel poolel – ta aitab reegleid kujundada, mitte ei saa nende eest noomida. Eesti järgib OECD algatatud maksustamisbaasi õõnestamise ja kasumi ümberpaigutamise (BEPS) meetmeid ning vahetab automaatselt infot ja maksuotsuseid, et ennetada maksudest kõrvalehoidmist. Eesti on olnud EL-is õiglase ja läbipaistva maksustamise eestkõneleja. Suchise vastavus globaalsete standarditega eristab Eestit selgelt nendest paikadest, mis on kurikuulsad salastatuse või maksudest kõrvalehiilimise võimaldamise poolest. Keegi ei süüdista Eestit rahvusvahelisel areenil mingiks pahatahtlikuks maksuparadiisiks olemises; vastupidi – tihti kiidetakse Eestit hoopis uuendusliku, ent samas vastutustundliku maksu poliitika eest.
Kokkuvõttes erineb Eesti klassikalistest maksuparadiisidest olulistes aspektides: Eesti on läbipaistev seal, kus nood on salastatud; Eesti nõuab tavapärast aruandlust ja järelevalvet, samal ajal kui paradiisides sellised nõuded praktiliselt puuduvad; ning lõpuks maksustab Eesti ettevõtete kasumit (normaalse määraga), samas kui paradiisid jätavad kasumi sageli üldse maksustamata.
Kas Eesti on maksuparadiis?
Kõike eelnevat arvesse võttes on vastus: Eesti ei ole maksuparadiis traditsioonilises mõttes, kuigi tegu on maksukonkurentsivõimelise ja ettevõtjasõbraliku jurisdiktsiooniga. Segadus tekib vahel seetõttu, et Eesti võimaldab reinvesteeritud kasumilt madalat tegelikku maksukoormust (aastateks 0% ettevõttemaksu), mis pealiskaudselt kõlab nagu maksuparadiisi poliitika. Kuid tuletagem meelde maksuparadiisi tunnuseid – ülimadalad (või olematud) maksud koos salastatuse ja kontrolli puudumisega. Eesti nendele viimastele kriteeriumidele ei vasta.
Põhipunktid, mis kinnitavad, et Eesti pole maksuparadiis:
- Eesti ikkagi maksustab ettevõtteid – mitte kasumi teenimise hetkel, vaid kasumi jaotamisel. Standardne maks jaotatud kasumilt (20–22%) on tavapärane määr, mitte null või ainult formaalne. See tähendab, et Eesti ei paku ettevõtte kasumile üldist nullmaksurežiimi, vaid üksnes maksustamise ajutist edasilükkamist. Paljudes päris paradiisides on isegi jaotatud kasumid (eriti kui firma kuulub välismaalastele) maksustatud null- või peaaegu nullmääraga. Nagu üks analüüs märkis, on Eestil küll mõningaid ahvatlevaid jooni, mis esinevad maksuparadiisidel (näiteks jaotamata kasumi mittemaksustamine), kuid ta ei vasta maksuparadiisi tavapärasele definitsioonile, kuna hoiab kõrget läbipaistvust ning täidab rahvusvahelisi nõudeid. Teisisõnu on Eesti süsteemi küsimus millal maksu makstakse, mitte kas seda üldse makstakse.
- Läbipaistvus ja koostöö: Eesti osalus rahvusvahelises maksukoostöös on täielik vastand paradiisidele. Maksuparadiisid toetuvad salastatusele; Eesti tegutseb läbipaistvalt. Seetõttu ei leia te Eestit salajaste jurisdiktsioonide nimekirjadest, mis hõlbustavad maksudest kõrvalehoidumist. Tax Justice Network (organisatsioon, mis uurib maksuparadiise ja finantssalastust) hinnangul on Eesti panus globaalsesse maksudest kõrvalehoidmisse peaaegu nullilähedane (tunduvalt alla 1%). See näitab, et globaalses plaanis ei ole Eesti oluline maksude vältimise või illegaalse kapitali liigutamise keskus võrreldes näiteks Bermuda, Luksemburgi või Kaimani saartega.
- Maine ja õiguslik seisund: Eesti on lugupeetud EL-i ja OECD liige ning teda pole üheski ametlikus kontekstis maksuparadiisina “märgistatud”. Näiteks EL-i “mittetegutsevate maksu-jurisdiktsioonide” mustas nimekirjas (millega avaldatakse survet paradiisidele reformimiseks) Eestit pole – sinna on kantud peamiselt väiksemad EL-i välised riigid ja territooriumid. Samuti on Eesti ametnikud avalikult eitanud maksuparadiisi silti, rõhutades, et kuigi riigi maksud on madalad ja lihtsad, toimib kõik läbipaistvalt ja seaduskuulekalt. Rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov on märkinud, et paljud välismaised e-residentidest ettevõtjad maksavad lõpuks rohkem makse oma kodumaal, sest nende Eestis registreeritud firmad kasvavad edukalt. Teisisõnu võib Eesti süsteem tõsta legaalset majandusaktiivsust, mis tähendab kusagil mujal suuremat maksutulu – selle asemel, et lihtsalt teistest riikidest maksutulu ebaseaduslikult kõrvale tõmmata.
- Ettevõtja peab ikkagi kusagil makse maksma: Oluline on mõista, et Eesti e-residentsuse ja firma kasutamine ei ole viis isiklikuks maksudest kõrvalehiilimiseks. Kui elate mõnes teises riigis ja võtate oma Eesti firmast tulu, siis peate sellest üldjuhul oma kodumaal tulumaksu maksma (välja arvatud juhul, kui kolite maksuresidendina riiki, kus on väga madalad maksud). Eesti ei maksusta teie palka, kui te pole siinne maksuresident, kuid teie koduriik maksustab. Nagu e-residentsuse meeskond ja teenusepakkujad tihti rõhutavad: e-residentsus on digitaalne isikutunnistus, mitte maksuresidentsus. Teie Eesti firma võib küll edasi lükata ettevõttemaksu maksmist, kuid teie ise eraisikuna ei vabane oma riigi maksudest. See erineb stereotüüpsest maksuparadiisi stsenaariumist, kus keegi “kolib” nullmaksuga saarele ja ei maksa üldse kuskil midagi. Eesti ei ole isiklik maksuparadiis; see on vahend äri efektiivseks ajamiseks eeldusel, et täidate selle riigi seadusi, kus te tegelikult elate. See lähenemine on kooskõlas üleilmsete maksu-reeglitega ega võimalda tekitada maksude vältimiseks “musta auku”.
Kokkuvõttes pakub Eesti läbipaistvat, reeglitel põhinevat maksueelist – mitte salatsemisele tuginevat maksuparadiisi. Eestit on õigem kirjeldada kui maksuefektiivset ja digitaalselt edumeelset jurisdiktsiooni, mitte maksuparadiisi. Riik suudab olla ettevõtjasõbralik ja meelitada investeeringuid, kasutamata sealjuures traditsiooniliste paradiiside kahtlasi võtteid. Ettevõtjaid ja firmasid tõmbab Eestisse siinne äritegemise lihtsus, stabiilne keskkond ja nutikas maksupoliitika – mitte soov oma raha varjata.
Kokkuvõte
Niisiis, kas Eesti on maksuparadiis? Tõendid viitavad, et ei ole – vähemalt mitte ühegi tavapärase määratluse järgi. Eestil puuduvad peamised elemendid, mis defineerivad offshore-maksuparadiise: ta ei paku välisinvestoritele üldist nullmaksu (maksustamine lükatakse küll edasi, kuid lõpuks võetakse täies määras) ning kindlasti ei paku ta salastatust ega lõtva järelevalvet. Selle asemel võib Eestit vaadelda kui uuenduslikku maksumudelit EL-i sees – mis ühendab endas madala ettevõtte maksu reinvesteeritud kasumile, lihtsa ühetaolise maksusüsteemi ja kõrgelt digitaalse asjaajamise. Need omadused annavad ettevõtjatele ja firmadele legitiimseid eeliseid, soodustades kasvu ja investeeringuid, mitte maksudest kõrvalehiilimist.
Eesti kui maksusõbralik, kuid läbipaistev jurisdiktsioon
Eesti erineb selgelt klassikalistest paradiisidest nagu Kaiman või Panama, mis rajasid oma finantssektori salajaste kontode ja nullmaksuga riiulifirmade najale. Eestis ei saa end peita varju: iga ettevõte on avalikus registris ja tehingud raporteeritakse rahvusvaheliste kokkulepete alusel. Küll aga saab Eestis oma äri kasvatada tõhusalt ja globaalselt tänu riigi edumeelsele poliitikale ja tehnoloogilisele taristule.
Tasakaalustatult vaadates on Eesti maksusõbralik ja konkurentsivõimeline jurisdiktsioon – ta on aasta-aastalt tipus maksukonkurentsi ja äritegemise lihtsuse edetabelites –, ent tegutseb rahvusvaheliste normide kohaselt ja läbipaistvalt. Ettevõtjatele ja diginomaadidele võib Eesti oma 0% reinvesteeritud kasumi määra ja ülilihtsate e-teenuste tõttu tunduda lausa maksuparadiisina. Kuid neile, kes otsivad võimalust makse vältida või varasid peita, valmistab Eesti pettumuse, sest Eesti tegutseb reeglite järgi ja eeldab sama ka teilt.
Kokkuvõtteks: Eesti ei ole maksuparadiis selle sõna probleemses tähenduses, vaid pigem näide sellest, kuidas riik saab pakkuda ettevõtjasõbralikku maksusüsteemi, ohverdamata läbipaistvust või õiglust. Ta pakub parimat mõlemast maailmast – madala maksustamisega stiimuleid majandustegevuse edendamiseks ning usaldusväärset, seaduskuulekat keskkonda. Just see tasakaal on põhjus, miks Eestit tuuakse sageli esile kui eeskuju, mitte kui “patustajat” rahvusvahelises maksuarutelus.
